Uued projektid Venemaa nafta- ja gaasitööstuses, sealhulgas Arktika riiulil, lubavad korrosioonivastaste katete siseturu jätkuvat kasvu.
COVID-19 pandeemia on avaldanud ülemaailmsele süsivesinike turule tohutut, kuid lühiajalist mõju. 2020. aasta aprillis langes ülemaailmne naftanõudlus madalaimale tasemele alates 1995. aastast, lohistades Brenti toornafta võrdlushinna 28 dollarini barreli kohta pärast nafta ülejäägi kiireimat kasvu.
Mingil hetkel on USA nafta hind ajaloos esimest korda isegi negatiivseks muutunud. Need dramaatilised sündmused ei näi aga Venemaa nafta- ja gaasitööstuse tegevust peatavat, kuna prognooside kohaselt taastub ülemaailmne süsivesinike nõudlus kiiresti.
Näiteks IEA eeldab, et nafta nõudlus taastub kriisieelsele tasemele juba 2022. aastal. Gaasinõudluse kasv – vaatamata rekordilisele langusele 2020. aastal – peaks pikas perspektiivis teatud määral taastuma tänu kiirenevale ülemaailmsele üleminekule söelt gaasile elektritootmises.
Vene hiiglased Lukoil, Novatek ja Rosneft ning teised plaanivad käivitada uusi projekte nafta ja gaasi kaevandamise valdkonnas nii maismaal kui ka Arktika mandril. Venemaa valitsus näeb oma Arktika varude kaevandamist veeldatud maagaasi (LNG) abil oma 2035. aasta energiastrateegia keskmes.
Selle taustal on Venemaa korrosioonivastaste katete nõudluse prognoosid samuti helged. Moskva mõttekoja Discovery Research Group uuringu kohaselt oli selle segmendi kogumüük 2018. aastal 18,5 miljardit rubla (250 miljonit dollarit). Venemaale imporditi katete väärtus 7,1 miljardit rubla (90 miljonit dollarit), kuigi analüütikute sõnul kipub selle segmendi import vähenema.
Teine Moskvas asuv konsultatsioonifirma Concept-Center hindas, et turu müük jääb füüsilises väärtuses vahemikku 25 000–30 000 tonni. Näiteks 2016. aastal hinnati korrosioonivastaste katete turu suuruseks Venemaal 2,6 miljardit rubla (42 miljonit dollarit). Arvatakse, et turg on viimastel aastatel pidevalt kasvanud, keskmiselt kaks kuni kolm protsenti aastas.
Turuosalised väljendavad kindlustunnet, et nõudlus katete järele selles segmendis lähiaastatel kasvab, kuigi COVID-19 pandeemia mõju pole veel vaibunud.
„Meie prognooside kohaselt nõudlus [lähiaastatel] veidi suureneb. Nafta- ja gaasitööstus vajab uute projektide elluviimiseks korrosioonivastaseid, kuumakindlaid, tulekindlaid ja muud tüüpi katteid. Samal ajal nihkub nõudlus ühekihiliste polüfunktsionaalsete katete poole. Loomulikult ei saa ignoreerida koroonaviiruse pandeemia tagajärgi, mis muide pole veel läbi,“ ütles Venemaa katete tootja Akrus peadirektor Maksim Dubrovski. „Pessimistliku prognoosi kohaselt ei pruugi ehitus [nafta- ja gaasitööstuses] minna nii kiiresti kui varem plaanitud.“
Riik võtab meetmeid investeeringute stimuleerimiseks ja kavandatud ehitustempo saavutamiseks.
Hinnaväline konkurents
Industrial Coatingsi andmetel on Venemaa korrosioonivastaste katete turul vähemalt 30 tegijat. Juhtivad välismaised tegijad on muuhulgas Hempel, Jotun, International Protective Coatings, Steelpaint, PPG Industries, Permatex, Teknos.
Suurimad Venemaa tarnijad on Akrus, VMP, Russian Paints, Empils, Moskva Keemiatehas, ZM Volga ja Raduga.
Viimase viie aasta jooksul on mõned mitte-Venemaa ettevõtted, sealhulgas Jotun, Hempel ja PPG, lokaliseerinud korrosioonivastaste katete tootmist Venemaal. Sellisel otsusel on selge majanduslik põhjendus. ZIT Rossilberi juhi Azamat Gareevi hinnangul on uute korrosioonivastaste katete Venemaa turule toomise tasuvusaeg kolm kuni viis aastat.
Industrial Coatingsi andmetel võib seda Venemaa pinnakattevahendite turu segmenti kirjeldada oligopsooniana – turuvormina, kus ostjate arv on väike. Müüjate arv on seevastu suur. Igal Venemaa ostjal on oma üsna ranged sisemised nõuded, mida tarnijad peavad järgima. Klientide nõuete erinevus võib olla drastiline.
Seetõttu on see üks väheseid Venemaa kattetööstuse segmente, kus hind ei ole nõudlust määravate peamiste tegurite hulgas.
Näiteks Rosneft andis Venemaa nafta- ja gaasitööstuse katete tarnijate registri kohaselt loa 224 tüüpi korrosioonivastasele kattele. Võrdluseks, Gazprom andis loa 55 katet ja Transneft ainult 34.
Mõnes segmendis on impordi osakaal üsna suur. Näiteks Venemaa ettevõtted impordivad ligi 80 protsenti avamereprojektide katetest.
„Venemaa turul on korrosioonivastaste katete osas konkurents väga tugev,“ ütles Moskva keemiatehase peadirektor Dmitri Smirnov. „See sunnib ettevõtet nõudlusega sammu pidama ja iga paari aasta tagant uusi kateliine tootma. Ta lisas, et ettevõttel on ka teeninduskeskused, mis kontrollivad katete pealekandmist.“
„Venemaa pinnakatteettevõtetel on piisavalt võimsusi tootmise laiendamiseks, mis vähendaks importi. Enamik nafta- ja gaasiettevõtete, sealhulgas avamereprojektide pinnakatteid toodetakse Venemaa tehastes. Tänapäeval on majandusliku olukorra parandamiseks kõigi riikide jaoks oluline suurendada oma toodangu mahtu,“ ütles Dubrobsky.
Tööstuskatted kohalikele turuanalüütikutele viidates teatas, et Venemaa ettevõtete turuosa laiendamist takistavate tegurite hulgas on korrosioonivastaste katete tootmiseks vajalike toorainete puudus. Näiteks on puudus alifaatsetest isotsüanaatidest, epoksüvaikudest, tsingitolmust ja mõnedest pigmentidest.
„Keemiatööstus on imporditud toorainest suuresti sõltuv ja tundlik nende hinnakujunduse suhtes. Tänu uute toodete väljatöötamisele Venemaal ja impordi asendamisele on kattekihitööstuse toorainevarustuses positiivsed trendid,“ ütles Dubrobsky.
„Näiteks Aasia tarnijatega konkureerimiseks on vaja võimsusi veelgi suurendada. Täiteaineid, pigmente, vaike, eriti alküüd- ja epoksüvaike, saab nüüd tellida Venemaa tootjatelt. Isotsüanaatkõvendite ja funktsionaalsete lisandite turgu katab peamiselt import. Nende komponentide tootmise arendamise teostatavust tuleb arutada riiklikul tasandil.“
Avamereprojektide katted tähelepanu keskpunktis
Esimene Venemaa avamereprojekt oli Prirazlomnaja jääkindel naftat tootv statsionaarne naftaplatvorm Petšora meres, Novaja Zemljast lõunas. Gazprom valis International Paint Ltd.-lt Chartek 7. Väidetavalt ostis ettevõte platvormi korrosioonivastaseks kaitseks 350 000 kg katteid.
Teine Venemaa naftakompanii Lukoil on opereerinud Kaspia meres asuvat Kortšagini platvormi alates 2010. aastast ja Filanovskoje platvormi alates 2018. aastast.
Esimese projekti jaoks pakkus Jotun korrosioonivastaseid katteid ja teise Hempel. Selles segmendis on kattekihtidele esitatavad nõuded eriti ranged, kuna kattekihtide juristi vee all taastamine on võimatu.
Nõudlus korrosioonivastaste katete järele avamere segmendis on seotud ülemaailmse nafta- ja gaasitööstuse tulevikuga. Venemaale kuulub umbes 80 protsenti Arktika šelfi all peituvatest nafta- ja gaasivarudest ning suurem osa uuritud varudest.
Võrdluseks, USA-l on vaid 10 protsenti šelfivarudest, järgnevad Kanada, Taani, Gröönimaa ja Norra, kes jagavad ülejäänud 10 protsenti omavahel. Venemaa hinnangulised uuritud avamere naftavarud ulatuvad viie miljardi tonnini naftaekvivalendina. Norra on kaugel teisel kohal, omades miljardit tonni tõestatud varusid.
„Kuid mitmel põhjusel – nii majanduslikel kui ka keskkonnaalastel – võivad need ressursid jääda taastumata,“ ütles keskkonnakaitseorganisatsiooni Bellona analüütik Anna Kireeva. „Paljude hinnangute kohaselt võib nafta ülemaailmne nõudlus stabiliseeruda juba nelja aasta pärast, 2023. aastal. Tohutud valitsuse investeerimisfondid, mis ise ehitati naftale, loobuvad samuti investeeringutest naftasektorisse – see samm võib kaasa tuua ülemaailmse kapitali nihkumise fossiilkütustest eemale, kuna valitsused ja institutsionaalsed investorid suunavad raha taastuvenergiasse.“
Samal ajal eeldatakse maagaasi tarbimise kasvu järgmise 20–30 aasta jooksul – ja gaas moodustab suurema osa Venemaa ressursivarudest mitte ainult Arktika mandril, vaid ka maismaal. President Vladimir Putin on öelnud, et tema eesmärk on muuta Venemaa maailma suurimaks maagaasi tarnijaks – ebatõenäoline väljavaade, arvestades Moskva konkurentsi Lähis-Idast, lisas Kireeva.
Venemaa naftakompaniid väitsid aga, et riiuliprojektist saab tõenäoliselt Venemaa nafta- ja gaasitööstuse tulevik.
Üks Rosnefti peamisi strateegilisi valdkondi on süsivesinikuvarude arendamine mandrilaval, teatas ettevõte.
Tänapäeval, mil peaaegu kõik suuremad maismaa nafta- ja gaasiväljad on avastatud ja arendatud ning tehnoloogiad ja põlevkiviõli tootmine kiiresti kasvavad, on Rosnefti veebisaidil avaldatud avalduses öeldud, et maailma naftatootmise tulevik asub Maailmamere mandrilaval, vaieldamatu. Venemaa mandrilaval on maailma suurim pindala: üle kuue miljoni km² ja Rosneft on Venemaa mandrilava litsentside suurim omanik, lisas ettevõte.
Postituse aeg: 17. aprill 2024
