Uued projektid Venemaa nafta- ja gaasitööstuses, sealhulgas Arktika riiulil, lubavad jätkuvat kasvu korrosioonivastaste kattekihtide siseturul.
COVID-19 pandeemia on toonud kaasa tohutu, kuid lühiajalise mõju ülemaailmsele süsivesinike turule. 2020. aasta aprillis jõudis ülemaailmne naftanõudlus madalaimale tasemele alates 1995. aastast, viies Brenti toornafta võrdlushinna 28 dollarini barreli kohta pärast nafta ülejääkide kiireimat kasvu.
Mingil hetkel on USA naftahind esimest korda ajaloos isegi negatiivseks muutunud. Näib, et need dramaatilised sündmused ei peata siiski Venemaa nafta- ja gaasitööstuse tegevust, kuna prognooside kohaselt taastub ülemaailmne nõudlus süsivesinike järele kiiresti.
Näiteks loodab IEA naftanõudluse taastumist kriisieelsele tasemele juba 2022. aastal. Gaasinõudluse kasv – hoolimata rekordilisest vähenemisest 2020. aastal – peaks pikemas perspektiivis taastuma, mingil määral tänu ülemaailmsele söe kiirenemisele söe tootmiseks. gaasi lülitamine elektritootmiseks.
Venemaa gigandid Lukoil, Novatek ja Rosneft ning teised sadamad plaanivad käivitada uusi projekte nafta ja gaasi kaevandamise vallas nii maismaal kui ka arktilisel šelfil. Venemaa valitsus näeb oma 2035. aasta energiastrateegia tuumana oma Arktika varude kasutamist LNG kaudu.
Selle taustal on ka Venemaa nõudlus korrosioonivastaste katete järele helgeid prognoose. Moskvas asuva mõttekoja Discovery Research Groupi uuringu kohaselt oli selle segmendi kogukäive 2018. aastal 18,5 miljardit rubla (250 miljonit dollarit). Venemaale imporditi katteid rubriigi 7,1 miljardi (90 miljoni dollari) eest, kuigi import selles segmendis kipub analüütikute sõnul vähenema.
Teine Moskvas asuv konsultatsiooniagentuur Concept-Center hindas, et müük turul jäi füüsiliselt 25 000–30 000 tonni vahele. Näiteks 2016. aastal hinnati Venemaal korrosioonivastaste kattekihtide turu suuruseks 2,6 miljardit rubla (42 miljonit dollarit). Arvatakse, et turg on viimastel aastatel pidevalt kasvanud, keskmiselt kaks kuni kolm protsenti aastas.
Turuosalised väljendavad kindlustunnet, et nõudlus selles segmendis pinnakatete järele on lähiaastatel tõusuteel, kuigi COVID-19 pandeemia mõju pole veel raugenud.
„Meie prognooside kohaselt kasvab nõudlus [lähiaastatel] veidi. Nafta- ja gaasitööstus vajab uute projektide elluviimiseks korrosioonivastaseid, kuumakindlaid, tulekindlaid ja muud tüüpi katteid. Samal ajal on nõudlus nihkumas ühekihiliste polüfunktsionaalsete katete poole. Muidugi ei saa mööda vaadata ka koroonaviiruse pandeemia tagajärgedest, mis, muide, pole veel lõppenud,“ ütles Venemaa kattetootja Akruse peadirektor Maxim Dubrovsky. „Pessimistliku prognoosi kohaselt ei pruugi ehitus [nafta- ja gaasitööstuses] minna nii kiiresti, kui varem plaanitud.
Riik võtab meetmeid investeeringute stimuleerimiseks ja planeeritud ehitustempo saavutamiseks.
Hinnaväline konkurents
Industrial Coatingsi andmetel on Venemaa korrosioonivastaste kattekihtide turul vähemalt 30 tegijat. Juhtivad välismaised tegijad on teiste hulgas Hempel, Jotun, International Protective Coatings, Steelpaint, PPG Industries, Permatex, Teknos.
Suurimad Venemaa tarnijad on Akrus, VMP, Russian Paints, Empils, Moskva keemiatehas, ZM Volga ja Raduga.
Viimase viie aasta jooksul on mõned mitte-Venemaa ettevõtted, sealhulgas Jotun, Hempel ja PPG, lokaliseerinud korrosioonivastaste kattekihtide tootmise Venemaal. Sellise otsuse taga on selge majanduslik põhjendus. Uute korrosioonivastaste katete Venemaa turule toomise tasuvusaeg on kolm kuni viis aastat, hindas ZIT Rossilberi juht Azamat Gareev.
Industrial Coatingsi hinnangul võiks seda Venemaa pinnakatete turu segmenti kirjeldada kui oligopsooniat – turuvormi, mille ostjate arv on väike. Seevastu müüjate arv on suur. Igal Venemaa ostjal on oma üsna ranged sisemised nõuded, mida tarnijad peavad järgima. Erinevus klientide nõudmiste vahel võib olla drastiline.
Seetõttu on see Venemaa pinnakattetööstuse üks väheseid segmente, kus hind ei kuulu peamiste nõudlust määravate tegurite hulka.
Näiteks Rosneft lubas Venemaa nafta- ja gaasitööstuse kattekihtide tarnijate registri andmetel 224 tüüpi korrosioonivastaseid katteid. Võrdluseks, Gazprom kiitis heaks 55 katet ja Transneft ainult 34.
Mõnes segmendis on impordi osakaal üsna suur. Näiteks impordivad Venemaa ettevõtted ligi 80 protsenti pinnakattematerjalidest avamereprojektide jaoks.
Konkurents Venemaa korrosioonivastaste katete turul on väga tugev, ütles Moskva keemiatehase peadirektor Dmitri Smirnov. See sunnib ettevõtet nõudlusega sammu pidama ja iga paari aasta tagant uute katteliinide tootmist käivitama. Ta lisas, et ettevõttel on ka teeninduskeskused, mis kontrollivad katte pealekandmist.
„Venemaa pinnakattefirmadel on piisavalt võimsusi tootmise laiendamiseks, mis vähendaks importi. Enamik katteid nafta- ja gaasiettevõtetele, sealhulgas avamereprojektidele, toodetakse Venemaa tehastes. Tänapäeval on majandusolukorra parandamiseks kõikide riikide jaoks oluline oma toodangu toodangu suurendamine,“ ütles Dubrobsky.
Toorainepuudus korrosioonivastaste kattekihtide tootmiseks on loetletud tegurite hulgas, mis takistavad Venemaa ettevõtetel oma turuosa laiendada, teatas Industrial Coatings kohalike turuanalüütikutele viidates. Näiteks napib alifaatseid isotsüanaate, epoksüvaikusid, tsingitolmu ja mõningaid pigmente.
“Keemiatööstus sõltub suuresti imporditud toorainest ja on tundlik nende hinnakujunduse suhtes. Tänu uute toodete väljatöötamisele Venemaal ja impordi asendamisele on pinnakattetööstuse tooraine tarnimisel näha positiivseid suundumusi,“ ütles Dubrobsky.
„Tootmisvõimsusi on vaja veelgi suurendada, et konkureerida näiteks Aasia tarnijatega. Täiteaineid, pigmente, vaiku, eriti alküüdi ja epoksiidi, saab nüüd tellida Venemaa tootjatelt. Isotsüanaadist kõvendite ja funktsionaalsete lisandite turg on peamiselt imporditud. Nende komponentide tootmise arendamise otstarbekust tuleb arutada riigi tasandil.
Katted avamereprojektidele tähelepanu keskpunktis
Esimene Venemaa avamereprojekt oli Prirazlomnaja avamere jääkindel naftatootmisplatvorm Petšora meres Novaja Zemljast lõunas. Gazprom valis Chartek 7 ettevõttelt International Paint Ltd. Väidetavalt ostis ettevõte platvormi korrosioonivastaseks kaitseks 350 000 kg katteid.
Teine Venemaa naftafirma Lukoil opereerib Kaspia merel Kortšagini platvormi 2010. aastast ja Philanovskoe platvormi 2018. aastast.
Jotun andis esimese projekti jaoks korrosioonivastased katted ja Hempel teise projekti jaoks. Selles segmendis on nõuded katetele eriti ranged, kuna pinnakatete juristi taastamine vee all on võimatu.
Nõudlus korrosioonivastaste pinnakatete järele avamere segmendis on seotud ülemaailmse nafta- ja gaasitööstuse tulevikuga. Venemaale kuulub umbes 80 protsenti Arktika riiuli all olevatest nafta- ja gaasivarudest ning suurem osa uuritud varudest.
Võrdluseks võib tuua, et USA omanduses on vaid 10 protsenti riiuliressurssidest, järgnevad Kanada, Taani, Gröönimaa ja Norra, mis jagavad ülejäänud 10 protsenti nende vahel. Venemaa hinnanguliselt uuritud avamere naftavarud annavad kokku kuni viis miljardit tonni naftaekvivalente. Norra on ühe miljardi tonni tõestatud varudega kaugel teine.
"Kuid mitmel põhjusel – nii majanduslikel kui ka keskkonnaalastel – võivad need ressursid jääda taastamata," ütles keskkonnakaitseorganisatsiooni Bellona analüütik Anna Kireeva. „Paljude hinnangute kohaselt võib ülemaailmne nõudlus nafta järele tasaneda juba nelja aasta pärast, 2023. aastal. Tohutud valitsuse investeerimisfondid, mis olid ise ehitatud naftale, tõmbavad samuti eemale investeeringutest naftasektorisse – samm, mis võib ergutada Ülemaailmne kapital nihkub fossiilkütustelt eemale, kuna valitsused ja institutsionaalsed investorid rahastavad taastuvenergiasse.
Samal ajal eeldatakse, et maagaasi tarbimine järgmise 20–30 aasta jooksul kasvab – ja gaas moodustab suurema osa Venemaa ressurssidest mitte ainult arktilisel šelfil, vaid ka maismaal. President Vladimir Putin on öelnud, et tema eesmärk on muuta Venemaa maailma suurimaks maagaasi tarnijaks – see on ebatõenäoline väljavaade, arvestades Moskva konkurentsi Lähis-Idast, lisas Kireeva.
Venemaa naftafirmad väitsid aga, et riiuliprojektist saab tõenäoliselt Venemaa nafta- ja gaasitööstuse tulevik.
Rosnefti üks peamisi strateegilisi valdkondi on süsivesinike ressursside arendamine mandrilaval, teatas ettevõte.
Tänapäeval, mil peaaegu kõik suuremad maismaa nafta- ja gaasimaardlad on avastatud ja arendatud ning tehnoloogiad ja põlevkiviõli tootmine kiiresti arenevad, on vaieldamatu tõsiasi, et maailma naftatootmise tulevik asub maailma ookeani mandrilaval, ütles Rosneft. ütles oma veebisaidil avaldatud avalduses. Venemaa šelf on maailma suurima pindalaga: üle kuue miljoni km ja Rosneft on suurim Venemaa mandrilava litsentside omanik, lisas ettevõte.
Postitusaeg: 17. aprill 2024
